Eesti keeles

Ave Vestel

http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/48202/vestel_ave.pdf?sequence=1&isAllowed=y

Eeva ja Petteri elukvaliteedi näidet võib pidada kriisiaegade elustandardiks. Seda sobib kasutada lisaks mälukaotusele ka teistele haiguste puhul, vanurite hoolduses ja probleemsete elusituatsioonide korral. Antud standard peaks olema vastuvõetav kõigile kes soovivad seda rakendada oma elus või siis kohandada vastavalt oma vajadustele. Nii võiks nimetada seda näiteks Mati ja Maija või siis lihtsalt Mati elustandardiks.

Uuendan käesolevat kodulehte jätkuvalt, täiendades seda lugejatelt saadud tagasiside ja enda poolt leitud avastustega. Arvan sellest tõusvat kasu ja heameelt ekspertidele, hooldajatele, samas ka hooldatavatele ning kõigile lihtsalt asjast huvitatud inimestele.

Ärgem kaotagem kunagi lootust!

Eeva ja Petter Pulkkinen

Eeva ja Petteri elustandard

 „Ainult kinga kandja teab kust see pigistab“ (inglise vanasõna)

 Tegele alati kõigepealt nende probleemidega, millele Sa pole siiani pööranud piisavalt tähelepanu! Nii on Sul võimalik kõige kiiremini parandada oma elukvaliteeti!!

Järgnevalt on minu  poolt 10 juhuslikku järjekorda seatud soovitust. Kõik neist on väga tähtsad ja vajalikud ning mis peamine - neid ei ole võimalik asendada!

 1. Ravimid, looduslikud preparaadid ja vitamiinid.

 Haiguse ravimiseks vajalikele arstirohtudele lisaks on meil kasutusel vitamiinid ja taimsed ravimid.

 2. Turvalisus ja lähedus.

Pulkkinenid on alati koos. Oma inimese juuresolekul tunneb Eeva end turvaliselt ja rahulikult.

 3. Toit.

 Toit on äärmiselt tervislik ja valitud vastavalt Eeva maitsele. Kodus valmistab Petter toidu alati ise. Süüakse regulaarselt ja mitu korda päevas ning tarbitakse ohtralt vedelikku.

 4. Liikumine.

Pulkkinenid käivad jalutamas vastavalt ilmaoludele ja tervislikule seisundile päeva jooksul mitmeid kordi.

5. Vabadus.

 Mälukaotusega inimene peab ennast saama tunda võimalikult vabana. Sellest lähtuvalt on kodust väljaspool liikumine heaks võimaluseks olla ümbritseva maailma eluga kursis.

Lennuvõimetu lind tunneb meeletut vabaduseigatsust, metsikud linnud lendavad.(Elmer Dictonius)

 6. Saun, hügieen ja enese eest hoolitsemine.

Pulkkinenid käivad saunas 4 -7 korda nädalas. Alzheimeri tõttu on 2012 aasta kevadest alates nende koju elutuppa paigaldatud infrasaun ning ka seda kasutatakse tihti.

Puuküttega saunas tehakse sageli jalavanne: pesukauss täidetakse sooja veega millele on lisatud kaks supilusikatäit meresoola ning rapsiõli. Samuti käivad Pulkkinenid regulaarselt juuksuris, sest see on Eeva enesehinnangu tõstmise seisukohalt äärmiselt oluline ja annab talle elurõõmu.

 7. Rehabilitatsioon.

Petter masseerib Eevat igapäevaselt. Olles kodust eemal sanatooriumides, proovitakse erinevaid raviprotseduure. Füsioterapeudi teenust kasutatakse kodus vastavalt vajadusele.

8. Erisoovid.

Petter ja Eeva on abielus juba aastast 1974, niisiis tunnevad nad hästi teineteise soove ja vajadusi. Nende elu motoks on soome käibefraas: saad seda mida oled soovinud! (sitä saa, mitä tilaa)

9. Suhtlemine.

Pulkkinenid reisivad palju ning osalevad vastavalt võimetele ja võimalustele erinevatel üritustel.

10. Lähikondlased, sõbrad, sugulased.

Petter ja Eeva võtavad aktiivselt osa nelja mäluhäiretega inimestele mõeldud tugiühingu tööst. Sõprade, heade inimeste ja loomulikult perekonna toetus on väga oluline. www.omaishoitajat.fi ja www.muistiliitto.fi

Suur mure kalleima inimese pärast

Soome arstileht 3.5.

http://www.elisanet.fi/petter.pulkkinen/SLL442011-3330.pdf

Juba seitse aastat olen ma hoolitsenud oma Alzheimeri tõppe haigestunud abikaasa Eeva eest. Mure selle pärast, mis saaks Eevast siis kui minuga peaks midagi juhtuma, pani mind mõtlema sellest, mis on just talle olulisim. Kahjuks pole Eeval olnud juba pikka aega võimalust neist asjadest kellegiga rääkida.

Mäluhäirega inimesel puudub ajataju. Seepärast peab kooselu temaga kulgema nii, et kõik vajalikud toimingud saaksid tehtud, kuipalju siis selleks ka aega kuluks. Kiirustada ei tohi mitte kunagi. Hooldaja tohib oma patsiendi tulevikust talle rääkida vaid positiivseid ning väheseid emotsioone tekitavaid asju, et vältida rahutuse tekkimist. Mälukaotusega inimene elab käesolevas hetkes ning talle on tulevik kahjuks täiesti mõistetamatu.

Teadaolevalt on iga hooldaja siiski kunagi kasutanud võimalust viia oma pereliige hooldekodusse. Alguses küll lühikeseks ajaks, kuna enda jõuvarud on olnud raugemas. Kui aga mälukaotusega inimene viia kasvõi vähekeseks ajaks hooldusasutusse, siis arvab ta et see on ta alaline kodu. Usaldus oma senise hooldaja vastu kaob ning ta hakkab välja mõtlema ja kasutama uusi ellujäämisstrateegiaid. Tagasipöördumine endise elurütmi juurde osutub üldjuhul võimatuks. Selleks, et säilitada haige inimese silmis usaldusväärsust oma hooldaja suhtes, tuleks võimalikult vähe kasutada abi hooldekodudesse paigutamisest. Samas oleks kauakestev koduhooldus austus ja tänu oma armsale inimesele ühiste koosveedetud aastate eest. Muidugi tunneb aga iga hooldaja ise oma jõutagavarasid.

Oleme abielus olnud aastast 1974. Eeva on olnud juba pikka aega Alzheimeri tõve raskes staadiumis. Minu ülesandeks on olnud hoolitseda selle eest, et Eeva kasutuses oleksid parimad vahendid selle paranematu haigusega võitlemiseks. Minu seitsmeaastane töö vastab 34-le aastale normaaltööajas.

2009. aasta algul veetsime neli kuud koos Hispaanias. Hakkasin muretsema, et kui minuga midagi juhtuks, siis ei teaks keegi Eeva elukvaliteedi seisukohalt talle olulisi ja tähtsaid asju. Mind hakkasid piinama mõtted kõikidest võimalustest millega saaks tema elu veelgi paremaks muuta. Öösel, kui Eeva magas, hakkasin selle üle põhjalikumalt arutlema ning tegema ülestähendusi. Varsti oli mul koos palju küsimusi, aga vastuseid neile veel polnud.

Elukvaliteedi kriitilised tegurid. Lootusekiire sain mõttest, et igaühel meist on oma elustandard mille abil püüame muuta elu kiiresti paremaks ebaõnnestumiste järel. See toimib arvatavasti hästi, sest ma pole kunagi kedagi kuulnud küsivat teistelt nõuannet parandamaks oma elujärge. Raskete haigete puhul tuleks leida üles just nende elu muutvad kriitilised tegurid. Järk-järgult hakkasin taipama, et põhiväärtused kvaliteetseks eluks on samad kõigil: nii inimestel, peredel, kogukondadel kui ka riikidel. Kaks kõige tähtsamat on iseenesestki mõistetavalt turvalisus ja vabadus. Kolmandat tegurit pidin juba kauem nuputama ja avastasin, et selleks oleks võimalus oma elu ise korraldada. Veel kauem kulus aega maailma mõistmiseks mälukaotusega inimese seisukohalt. Kui inimene ei suuda eluga enam toime tulla oma haiguse pärast, siis on äärmiselt oluline, et tal oleks olemas keegi, keda ta saaks täielikult usaldada ning kelle toetusel oleks võimalik säilitada elu korralduslik pool nii kaua kui võimalik. Siis, kui kaob oma elu üle valitsemise tunne, piisaks talle lähedase inimese puudutusest või häälekõlast saamaks kindlust, et tema eest hoolitsetakse hästi. Uskuge, igaühele meist oleks oma elu üle kontrolli kaotamine tõeliseks katastroofiks. Paanikahoos oleksime siis võimelised tegema midagi sellist, mida tuleks hiljem kibedalt kahetseda. Mälupuudulikkusega inimese puhul on see tunne aga veelgi kohutavam, kuna ta ei ole võimeline ise enam saavutama kontrolli. Seepärast vajabki selline haige enda kõrvale enesehinnangut tõstvat ja toetavat inimest.

Põhiliseim mõistmaks elustandardi olemust oli arusaam, et vastuseks on alati kriitiliste tegurite korrutis mitte summa. Kui kaotame võimaluse korraldada oma elu, siis ei pane meid muretsema ei vabadus ega turvalisus ennem, kui oleme saavutanud taas kontrolli ja juhtimise. Kui aga tekib püsiv side nimetatud kolme teguriga, ja neile suudetakse lisada veel neljas - rõõm, on tulemuseks oma eluga rahulolemine.

Minu elustandardi loomine.  Minu eesmärgiks oli välja selgitada need erilised asjad, mis määravad elukvaliteedi parandamist, näidates, et igaüks neist on vajalik ning asendamatu. Nii koostasingi ma meie kümnepunktilise elustandardi. Mälukaotusega inimesele loodud standardit võib sobitada ka näiteks neile, kelle elukvaliteet on langenud haiguse, mõne õnnetuse või kõrge ea tõttu. Elustandardi maksimaliseerimisel tasub tähelepanu pöörata alati senini vähemtähtsana tundunud teguritele. Nii on võimalik tõsta elujõudu ja parandada selle kvaliteeti.

Koostanud: Petter Pulkkinen

 Oma elu kangelane

 Soome arstileht 3.7.

http://www.elisanet.fi/petter.pulkkinen/Terveydeksi_Sankari.pdf 

 Eeva Pulkkinen oli meditsiiniõde ja nautis aktiivset eluviisi. Nüüd 63-aastasena on ta põdenud juba kaheksa aastat Alzheimeri tõbe. Ometi kuulub Eeva nende mälukaotusega haigete rühma, kes on kogu oma elu elanud vaid tervislikult. Kuid haigus tuli ikkagi ja haaras  ettearvamatult suure võimu Eeva ajus. Eeva abikaasa, Petter Pulkkinen, iseloomustab tabavalt nende elu võrdlusega, et „täiesti tahtmatult on tema ning 120 000 mälukaotusega inimest ja nende hooldajat suundumas kiirevoolulise elujõe kärestikel peenikesel palgil triivides teadmatusse. Sageli kohtame oma teel  ohtlikke karisid. Aina otsime vaikset ja rahulikku sadamasilda, et ammutada usku ja jaksu liikuda taas edasi. Kaldal helendab tihti lootusekiiri: arstid ja tugipersonal, kellelt saab abi ja nõuandeid kuidas saada hakkama järgmiste kärestikega. Suurimat toetust pakuvad aga sama asja ise läbielavad head inimesed.“

 Lähedus on kui tormide eest varju pakkuv sadam.

 Ajakirjanik kohtub Eeva ja Petteriga Helsingis ühes vaikses kohvikus. Kokku sai see lepitud neil kirjavahetuse teel arvutis ning paari salajase (garaažis) võetud telefonikõnega. Salaja seepärast, et Alzhimeri haigete meeleolu võivad häirida ootamatud telefonikõned ja sündmused. Alzheimeri  põdejad vajavad väga kindlat rutiinset päevakava. Nii  peab Petter kinni kindlatest kellaaegadest nii söömisel kui magamisel.

 Eeva istub Petteri kõrval laua ääres vaikselt kuulates. Mees puudutab tasakesi Eeva kätt ning pakkudes talle lagritsat küsib, et on kõik hästi. Eeva ei saa enam vastata sõnadega, kuid ta naeratab hellalt mehe poole tema hoolitsust tajudes. Nende teineteisemõistmine ja hingesoojus on võimas. Vahetevahel surub Petter oma lauba vastu Eeva otsaesist ning ütleb: „Sõpru ei jäeta maha“. Mõlemad on tänulikud teineteisele ühise elu eest. 

Kui kohelda mälukaotusega inimest nagu sangarit, tõstame me oluliselt tema elukvaliteeti ja see ei võta meilt suuri jõupingutusi.

Mälukaotuse käes vaevlev inimene piinleb oma haiguse käes, seepärast ongi Eeva meie pere kangelane. Nii mäluhäiretega kui ka kõik teisi haigeid inimesi peaks kohtlema kui sangareid, kes kannavad päevast päeva oma rasket taaka. Neid saadab alati haiguse ja mõistetamatuse vari. „Härra Alzheimer“ võtab mälu ja otsustusvõime, aga jätab inimesele alles siiski maailmast arusaamise. Seda aga ei suuda tunnistada paljud oma ala asjatundjad.

 Eeva on vajanud Petteri abi ja hoolitsust viimastel aastatel kõiges.  Isegi oma kodus on ta võimeline täiesti ära eksima. Iseenda ja oma tegemiste jaoks leiab Petter aega alles õhtul kella kümne järel kui on saatnud Eeva rahulikult uneradadele. Siis on tal aega saata e-maile, teha koduseid toimetusi, juua kohvi.

 Oma uneaja pikkusega Petter kiidelda ei saa, sest kõigi Alzheimeri põdejate on uni väga katkendlik ning wc külastuse vajadus on sagedane. Petter ärkab öö jooksul mitmeid kordi, et jälgida Eeva askeldamist ja keedab vajadusel talle ka öösel putru, sest soe toit muudab Eeva taas rahulikuks.

 Me naudime ikka veel aktiivset elu, ammutame sellest jõudu hakkama saada. Meeldivad sündmused ja juhtumised on mäluhäirega inimese heaolu seisukohalt talle vajalikud.  Eevat ja Petterit näeb igapäevaselt oma väikestel jalutuskäikudel ning toidupoe retkedel. Väga oluline on tegeleda jätkuvalt oma seniste meelisasjade ja hobidega. Eeva ja Petter on ikka ja alati armastanud reisimist ja nad teevad seda praegugi  nii Soomes kui Pärnus, kus nad külastavad meelsasti sanatooriume, et tunda ennast vabalt ning hoolitsetult.

 Elame Eevaga niimoodi - üks päev korraga, üritame pinnal püsida ilma hooldekodu abita veel senikaua kui suudame. See aeg, ennem kõige lõppemist, on mõlema jaoks loobumise seisukohalt üks suur võitlus kurbusega. Koosolemise aja pikendamine on austuse ja tänu väljendamine armastatud inimesele, ütleb Petter vaikselt kohtumise lõpetuseks.

 Kohvikust lahkudes suunduvad Petter ja Eeva autoga oma kodu poole, mis asub Espoo lähedal maapiirkonnas. Seal on ootamas neid päeva parim osa - kütmine, saunaskäik ja muidugi mõnus jalavann.

Koostanud: Irma Capiten

Sanatooriumipuhkus Pärnus 24.2.-1.3.2013

Pühapäeval 24.02. asusime oma autoga teele Pärnu poole ja kasutasime ülemerematkal Ecerö Line uut laeva Finlandia. Autos jagus ruumi vaid meile ning kaasavõetud vajalikele asjadele, nagu näiteks oma wc-poti kõrgendus ja ratastool. Reisi sihtkohaks oli Spaa Hotell Viiking, kus peatume tavaliselt paaril korral aasta jooksul alates 2009-st. Seal on meid ootamas alati oma kindel numbrituba, kus tunneme ennast mugavalt ning koduselt. Selleks nädalaks ta ongi meile nagu teine kodu.

 Juba alates esimesest hotellikülastusest oleme saanud alati tunda toateenijate sõbralikku abistavat kätt Eeva tervisest tulenevate vaevuste tagajärgede koristamisel. Erilised tänusõnad neile kõigile abi eest!

 Viikingi hotelli saunade juurde kuuluvad bassein, kus vee temperatuur on 28 kraadi ning väike eriti soe mullibassein. Neid julgeb ja tahab Eeva eriti meelsasti kasutada. Viikingi oluline eripära meie jaoks on, et Eeva ei karda siin kedagi ning usaldab arste ja kogu asutuse teenindavat personali. Iga päev oli meil kolm raviprotseduuri: pooletunnine soolakambri külastus, soojendav ja lõõgastav osokeriidiravi ning 20-minutiline selja- ja nimmepiirkonna ning jalgade massaaž.

 Esmaspäeva õhtu veetsime hotelli restoranis nautides mustlasmuusika kontserti, kolmapäeval esines samas Arja Havakka. Neljapäeval osalesime hotelli baaris korraldatud soome karaokeõhtul.

 Neljapäevaselt kaubaretkelt Pärnu poodidest sai koju kaasa ostetud hapukurgi, hapukapsa ja seljanka konserve.

Loomulikult väsitavad protseduurid ja reisimine Eevat, aga samas annavad need talle palju elujõudu ning reipust veel pikaks ajaks peale matka.

Soojad tänusõnad kogu Viikingi personalile suurepärase teeninduse ja igakülgse abi eest! Samas oleme tänulikud teistele samal ajal hotellis viibinud külalistele nende tähelepanelikkuse ja toetavate vestluste eest.

 Suur tänu ka Ecerö Line personalile! Koduteel, minnes sööma laeva buffee restorani, lubati kassast, et toit serveeritakse kohe meile lauda. Ning ka kõik meie jätkuvad soovid täideti väga sõbralikult ja abivalmilt.  

Ei maksa hädaldada raske elu ja viletsa ilma üle,
et ellu jääda, tuleb nendeks valmis olla.
(Positiivikud)